Nelja rongisõiduga La Rochelle'i

Viimane pilguheit Lannioni klaasseintega jaamale - ja läks lahti teekond Lannion-Guingamp, Guingamp-Rennes, Rennes-Nantes ja Nantes- La Rochelle. Rennes'i raudteejaamas otsustasime lõunat süüa. Roastbeef oli selline, nagu ta olema peab, aga mingil põhjusel olid ka kartulid kõrval poolküpsed. Nantes-La Rochelle'i rongis istusime kabiinis, mille taolisi oleme tavaliselt näinud filmist. Tee peal hakkas silma jaamahoone, mis meenutab väga Rakvere oma.

Pilguheit prantsuse kööki

Oli pudelis, nüüd aga on taldrikus - kalasupp nimelt. Panni peal aga ootavad oma järge nisukruubid tomati ja basiilikuga. Selgituseks olgu veel öeldud, et meie ööbimiskoht oli appartement ilmselt üsna uuest ketist nimega Appart'City.

Telecomi muuseum suvalises külas

Tagasiteel Ploumanach'ist Lannioni nägime "ufot" - tegelikult on see France Telecom'i muuseum...

Tundub, et siit võib välja lugeda mingit regionaalpoliitika põhimõtet: mitmed võimalikud turismiobjektid tekitatakse sihilikult väljapoole metropole, kasvõi keset metsa.

Roosa graniidi rannik ja majakas

Pole fotoalbumeid roosa graniidi rannikust, kust puuduks see majakas. Siinkohal sai ka otsa meie rännak mööda rannikut ja tema matkarada. See oli hästi hooldatud, kusjuures siin-seal võis lugeda palvet, et hea turist ei kalduks rajast kõrvale ega tallaks siinsel taimekooslusel...

Selle ajaga, kui me matkarada läbisime, jõudis veetase väga madalale vajuda. Avanes juba möödunud aastast tuttav mõõnapilt kauge-kauge veepeegli ning kuival kaatritega.

Roosa graniit - mere ja tuulte voolitud

Lained, vihm ja tuuled on vorminud graniidist huvitavaid skulptuure. Mõne lausa lõustaga, mõne jälle sellise, nagu oleks teinud Jüri Arrak. Muidugi pakuvad nad ronimislusti. Sai kah pisut turnitud...

Perros-Guirec 3.

Üsna tavaline suvituslinn. Autodele on rahvarohked kohad nagu näiteks supelranna piirkond tehtud liikumine üsna ebamugavaks. Palmid ei tähenda tingimata lõunamaad; neid kasvab ka näiteks Londonis, rääkimata siis juba Bretagne'ist.

Perros-Guirec

Teekond roosa graniidi rannikule pakkus maalilisi merevaateid ja ka üsna supeldavat merevett. Õhutemperatuur oli 17 ja vesi 18, aga kumbki tundus soojem kui sama temperatuur Eestis - põhjuseks nähtavasti ägedam päike ja soolasem ning liikuvam vesi.

Perros-Guirec

Roosa graniidi rannikuga tutvumiseks tuli minna Perros-Guireci väikelinna. Roosat graniiti oli näha juba päris südalinnas - sellest olid tehtud mitmed kaldarajatised. Paadisadamate lähikonnas aga said lapsed tiigil mängukaatriga ringi sõita.

Lannioni raekoda

Neljapäevahommikune Lannion

Järgmisel hommikul ei tundnud me "depressiivset väikelinna" enam ära. Kõikjal, kus võimalik, olid pargitud autod. Tänavad olid rahvast täis.
Lähemal uurimisel selgus, et kuna oli neljapäev, siis toimus linnas laat.





Lihamajas nägime, et vähemalt Bretagne'is on inimeste menüüs olulisel kohal hobuseliha - nii ehedal kujul kui ka vorstiks tehtult. Tõele au andes tuleb lisada, et müügil oli ka eeslivorsti.

Õhtune Lannion

Tõepoolest, õhtune jalutuskäik Lannionis tõi mõttesse laulu depressiivsetest Eesti väikelinnadest. Vilkam tegevus käis ainult pargis, kus perekonnad veetsid lõbusasti aega sportlike mängudega.

Saabumine Lannioni

Meid võttis vastu "depressiivne Bretagne'i väikelinn". Ülemisel pildil on näha jaamahoone lähiümbrus, alumisel pildil aga on vasakul meie hotell. Selle vastas asuva kõrtsi väliterrassil andis keegi kellelegi lõuga...