25.8.08

San Sebastian: pagasiprobleemist tuttava lahenduseni



San Sebastian on vist selle kandi üks ilusamaid linnu. Tegime õigesti, et 15. juulil kohe sinna sõitsime. Barcelonasse pidime küll Irunist minema, aga see rong peatus ju ka San Sebastianis.

Panime tähele, et jõevesi oli ebaharillikult selge veega. Järgmine asi, mida märkasime - voolab tagurpidi!? Merel oli tõus.

Paraku oli seegi linn ilma pakihoiuta raudteejaamas. Lahendus oli vana tuttav - leidsime ühe baari, kus heameelega võeti meie kraam hoiule. Kindlasti äratasid usaldust ka meie nimesildid kottide küljes.

Nimetet baar näis olevat Kuuba-teemaline. Muidugi mitte Castrot, vaid sigarit ülistav koht. Suitsu tõmbamine oli lubatud, nagu vist enamuses baaridest Hispaanias.

Laevakere taaskasutamisest Iruni moodi

Midagi huvitavat seal Iruni kandis ikka oli ka. Näete, kuidas on võimalik kasutada vana laevavrakki! See siin on nimelt mereandide pood.

Rahvuspüha õhtul Hendaye's

Esimesel pildil on Hendaye raekoda. Parajasti oldi valmistumas 14. juuli rahvapeoks ning orkestrimängijad olid sündmuskohale suundumas. Üle lahesopi avanes vaade juba Hispaaniale. Sealsamas oli ka lennujaam (nime poolest San Sebastiani lennujaam!). Kahjuks ei jõudnud ma Hendaye rannas pildistada lennukeid, mis sinna otse üle Hendaye supelranna maandusid ja tekitasid iga kord tunde, et nüüd tuleb lennuk otse päevitajate keskele... Aga rahvapidu oli nagu rahvapidu ühes väikelinnas ikka. Kahjuks pidime enne ilutulestikku ära minema. Seda paistis meile pisut hotelli juurde ka kätte. Raudteed ületaval sillal avanes vastupandamatult ilus pilt kuupaistest ja mäge ümbritsevast üksikust pilvest.

Kitsastel rööbastel Irunist Hendaye'sse



Selline ta siis oligi, see EuskoTren'i raudteepeatus. Sinised rongid sõidavad kitsarööpalisel raudteel, rööpavahe on umbes samasugune nagu Tallinna trammil. Meie otsustasime käia veel korraks Prantsusmaal, täpsemalt naaberlinnas Hendaye's, et kasta end vette ja näha, mismoodi siis prantslased oma rahvuspüha tähistavad.

Läbi vaevade Irun'i Ibisesse



Sellist toredat surnupealuuga lipuga maja nägime teel Iruni Ibise hotelli. Kaks korda - sest olime juba õigel teel, aga igaks juhuks küsisime vastutulijatelt, et kuidas sinna jõuda. Nemad olid kohe abivalmilt meid juhatamas, aga paraku hoopis teise suunda...

Nn. Hotel Ibis Irun asus tegelikult paar kilomeetrit linnast väljas. Siis me veel ei teadnud, et vähem kui 10 minuti kaugusel hotellist asub raudteejaam, kuhu oleksime saanud sõita Baskimaa raudteevõrgu EuskoTren rongiga...

Bordeaux-Irun



Veel viimane pilguheit meie remondiõhkkonnas asunud hotellile ja Bordeaux raudteeperroonidele - ning õige pea leidsime end juba Iruni võrdlemisi koledast raudteejaamast. Kui Prantsuse reisirongid kannavad lühendit SNCF, siis Hispaania vastav lühend on RENFE. Hiljem selgus küll, et on ka eraldiseisvaid raudteevõrke olemas...

Head inimesed aitasid viimasele rongile jõuda

Jäime düünile pisut liiga kauaks. Mul oli viimase bussi väljumisaeg meeles täpselt tunnise nihkega.
Ega siis muud üle jäänud kui hakkasime tempokalt Arcachoni poole tagasi vantsima, et ikka viimasele rongile jõuaks. Lootsin hääletades peatada mööduvaid autosid, aga tulemusteta...
Kui oli jäänud umbes 5 kilomeetrit, nägin üht naist autoga kuhugi startimas. Küsisin, et kas ta sõidab Arcachoni. Sinna ta ei sõitnud, aga selles suunas küll. Saime siis 2 kilomeetrit edumaad. Olime rõõmsad.
Edasi kõndida ei tulnudki kuigi palju. Ühes bensiinijaamas asus kuhugi teele rühm lõbusaid noori kahe autoga. Ma ei jõudnud isegi lauset lõpetada, kui neile oli juba selge, et me tahame Arcachoni jõuda. Nende sihtkoht oli kogunisti raudteejaam! Olime eriti rõõmsad. Noored paistsid minevat kuhugi pidusse. Täiesti arusaadav - oli ju rahvuspüha eelõhtu.

Pyla düün pühkis kõrbematkamõtted olematusse

Niisiis, Pyla düün. Asus teine umbes 7 kilomeetri kaugusel Arcachonist. Sinna sõitsime bussiga. Hind oli vist 1 euro.

Ega siin pole suurt midagi kommenteerida. Kes tahab kogeda midagi võimsat - või siis sellist kooslust, kus on ühekorraga olemas mägi, meri ja palju liiva, see võtku ette teekond Pyla düünile!

Üht asja tuleb tunnistada - et selline ronimine väsitas päris ära. Maigu liivakõrbematkast saime suhu ning ei tea, kas enam tahangi seda...

Cap Ferret



Siin veel mõned maalilised vaated Cap Ferret majakale ja majakalt. Poolsaare läänekaldal lootsime jõuda möllavate ookeanilaineteni, aga teekond sealsetes düünides osutus liialt pikaks. Pyla düüni külastus oleks liialt hilisele ajale jäänud.

Arcachon nagu Sopoti kaksikvend



Arcachoni raudteejaamast viis meie tee sisuliselt kohe mereranda. Esmamulje -meenutas väga Sopotit oma rannaäärse promenaadi ja laevasillaga (aga see viimane on Arcachonis kordi väiksem). Kaatril, mis viis meid Cap Ferret'le, oli tüürimeheks dirigent Andrus Siimoni teisik.

Teel Cap Ferret'le avanes ilus vaade Euroopa kõrgeimale liivadüünile. Pyla düüni kõrgus on 110 meetrit merepinnast. See oli ka meie selle päeva peamine sihtpunkt.

Cap Ferret'le jõudes sai jälle kinnitust, et Prantsusmaal on kõik kohad on täis austrikasvandusi. Prantsusmaal viibimise ajal selgus ka huvitav fakt - sel aastal oli suur suremus nende austrite hulgas, kelle maimud olid toodud Jaapanist ja seda kõikjal, välja arvatud Arcachoni basseinis!

24.8.08

Mitmesugust



Omapärane lähenemine kohanimedele lisab linna atraktiivsust. Püha Peterburg kõlaks eesti keeleski päris pidulikult!

Turistil tasub jaludada ka räpasema ilmega rajoonides. Võib avastada maju, mille taolisi näed ainult filmis.

Raekoda ja munitsipaalkass


Bordeaux raekoda ehtisid värvilised plakatid, mis seletab ilmselt ka remonttööde suurt hulka linnas: kandideeritakse ju kultuuripealinnaks 2013!


Raekoja juurest saabumise tõttu ristisin ta munitsipaalkassiks. Hm, ja kohe tundis "oma" ära!