Plouaret raudteejaam. Sama väike, nagu meil endised väiksemad jaamad Tallinna elektrirongipeatustes.
Linn ei paista ka kuigi suur olevat
Kõige varasem on jaama avamiskellaaeg esmaspäeviti ja pühadejärgsel päeval. Kõige hilisem avamisaeg pühapäeviti ja pühadel.
Väljumisi päevas: 93,
Raudteejaama ootesaal, kassa ja informatsioonilett
Selle rongiga sõitsime Plouaret'ist Lannioni. Sinna viis raudteeharu, mis ainult kahest peatusest koosneski. Logises nagu meilgi enamus raudteid.
Raudteejaamaga piirnev perroon. Rongi võib oodata ka vihmaga ilma et peaks vihma käes olema.
Jaamaesine väljak mingi arusaamatu funktsiooniga majaga. Mingi sildi järgi võis aimata, et peaks nagu hotell olema.
... nautisid vaadet linnale (sealhulgas Montparnasse'i tornile), toimus midagi kummalist allpool basseinikese juures.
Purskkaevuskulptuurid ajasid ühtäkki välja mingit rohelist vedelikku! Inimesed olid hämmingus, kogunesid seda imet vaatama, mida oli vaid korraks.
Kuna vesi selles basseinis tundus olevat kloorivesi, siis järeldasin, et too roheline vedelik oligi samasugune kloorisegu nagu see, mida lisatakse ujulates basseiniveele.
Iseküsimus muidugi, milleks sinna kloorivesi. Võin muidugi oletada, et see hoiab ära mingite mikroorganismide vohamise ning ebasoovitava floora tekke. Sellises basseinis peab ju vesi selge olema!
See pilt on tehtud enne esimest äpardust.
Seejärel toimus fotoka üleandmine käest kätte. Fotokas oli sisse lülitatud ja objektiiv vahtis korpusest välja. Koht oli rahvarohke. Juhusliku möödakõndija juhuslik tõuge polnud miski ime.
Kaamera lendas mu käest mööda ja hiiglama hooga vastu tänavasillutist, objektiiv ees.
Pilt, mis avanes pärast selle üleskorjamist, tekitas soovi kaamera üldse täie jõuga vastu sillutist virutada. Objektiiv oli viltu!
Loomulikult ei liikunud ta sinna ega tänna. Välja vist ei saanud ka lülitada, sai vaid ümber lülitada pildivaatamise režiimile. Aga mida sa vaatad kaks nädalat kahel esimesel reisipäeval tehtud pilte. Neetud lugu, kohe reisi alguses...
Kaotada polnud enam midagi, võita aga terve maailm. Vaatasin veel seda objektiivi ning korraga tekkis mõte proovida... Vajutasin pöidlaotsaga viltuläinud objektiivi kõrgemale kohale.
Krõps! Objektiiv oli otse! Lülitasin kaamera välja, objektiiv tõmbus korpusesse nagu ennegi. Lülitasin sisse, objektiiv liikus välja. Pildistasin.
Montmartre tervitas meid kontrabassimängijaga, kes musitseeris fono saatel, nagu karaokel või viimase aja eurolauluvõistlustel. Vihmavarjud tema pea kohal reklaamisid möödujatele Dali nime.
Peagi jõudsime kohani, kus oli Salvador Dali näitus (vist isegi näitusmüük). Sinna me siiski ei läinud, aga Dali teemast ei saanud me sellel reisil siiski kohe mitte kuidagi üle ega ümber. Esialgu aitas elusatest kohalikest kunstnikest.
Muidugi polnud neil vähimatki ühist meie nõukogude pärandi,
niinimetatud kotletiga. Nende tegemiseks teadupärast segatakse
hakkliha sisse igasugust mõttetut plöga, mis pole isegi till või
petersell, vaid vees leotatud saia ja muna segu. Arvan, et "kurja
juur" peitub lihtsalt omaaegses lihanappuses. Kotlettides, mis
valmivad kulinaarialettide tarvis, laiutatakse ka soolaga, nii et joo
või Ülemiste tühjaks. Eelnev jutt käib ka kõigi teiste hakklihatoodete
kohta. Meie sööklates lisatakse juurde kastmeks nimetatavat
tapeediliimi.
Järgmisel, 8. juuli hommikul tervitas meid Issy-les-Moulineaux
haiglaesisel platsil turg. Nagu meilgi, müüdi seal läbisegi riideid ja
köögivilju.
Meie suundusime Häliga jällegi suurde linna, võttes sihikule
Montmartre'i ja tema lähiümbruse. Eelmisel korral sai sealt
õhtuhämaruses ja üsna kiirkorras läbi jalutatud.
Kell aga näitas lõunaaega ja lisaks hakkas vihma sadama. Sestap
otsisime üles hea nimega restorani, mis eelmisel korral leidmata jäi.
Nii hea nimega, et turismiinfotöötaja oli naerust kõveras ja väga
üllatunud, et ongi olemas.
L'Assassin. Mõrvar.
Internetist loetu põhjal jäi eksikombel mulje kui keskmisest veidi
suuremast kohast, kuhu ka vahel mõni rokitraadikäristaja bänd mängima
mahub. Tegelikult oli see üsna tavaline, mitte rohkem kui 30
ruutmeetrise saaliga söögikoht. Taustaks mängiv muusika on seal aga
küll traadisem kui mujal ning piltlikult öeldes tajutava
tolmukrabinaga. See mulle meeldis.
Toit oli hea, 10 eurone lõunakomplekt teeb kõhu täis. Pearoana
lipsasid mu kõhtu talleribid mannaga. Jah, mannaga! Mind see asjaolu
ei üllatanud, sest olen ise mannaga soolast rooga teinud. Terava
maitsega püreesuppi, midagi ka lihakonserviga jne. Üllatas aga see, et
manna oli mõnusasti sõmer. Mina niimoodi ei oska. Teenindaja (oli vist
Venezuelast pärit), uuris, et kust me oleme. Ütlesime, et Eestist.
"Ah, c'est L'Europe!" oli mehel pilt selge.
Mis puudutab peldikuid, siis ärge oodake Pariisi söögikohtadest mingit
steriilsust või euronorme. Vähemalt vanades linnajagudes. Kui Mõrvaris
WC-ukse avasin, siis tundus, nagu külastaksin seda nõukogude ajal
mõnes Mustamäe 9-korruselise maja korteris või kehvapoolse sovhoosi
sööklas. Kitsas, tumepunaseks värvitud seintega ruumis vedelesid poti
kõrval maas kaks peaaegu tühja paberirulli. Värvikiht oli üsna
ebaühtlane. Tumepunased seinad muutsid ruumi hämaraks. Ega see
elektripirngi kuigi heledalt põlenud.
Teenindaja oli väga tänulik info eest, mis paberit puudutas. Mina olin
tänulik hea lõuna ja teeninduse eest.
Vihm jäi üle ja päikestki piilus. Jalutuskäik jätkus.
