restorani. Toidud olid seal peamiselt Põhja-Aafrika moodi. Seda sammu
ei tulnud kohe kuidagi kahetseda, eriti muidugi nende kahe kefta
pärast taldrikul. Präänikukujulised lamba- ja veiselihast
hakklihaplönnid olid segatud maitseainetega, grillitud nähtavasti
sütel, seest verevad ja seega endiselt mahlased. Sama isuäratav oli ka
nende lõhn.
Muidugi polnud neil vähimatki ühist meie nõukogude pärandi,
niinimetatud kotletiga. Nende tegemiseks teadupärast segatakse
hakkliha sisse igasugust mõttetut plöga, mis pole isegi till või
petersell, vaid vees leotatud saia ja muna segu. Arvan, et "kurja
juur" peitub lihtsalt omaaegses lihanappuses. Kotlettides, mis
valmivad kulinaarialettide tarvis, laiutatakse ka soolaga, nii et joo
või Ülemiste tühjaks. Eelnev jutt käib ka kõigi teiste hakklihatoodete
kohta. Meie sööklates lisatakse juurde kastmeks nimetatavat
tapeediliimi.
Järgmisel, 8. juuli hommikul tervitas meid Issy-les-Moulineaux
haiglaesisel platsil turg. Nagu meilgi, müüdi seal läbisegi riideid ja
köögivilju.
Meie suundusime Häliga jällegi suurde linna, võttes sihikule
Montmartre'i ja tema lähiümbruse. Eelmisel korral sai sealt
õhtuhämaruses ja üsna kiirkorras läbi jalutatud.
Kell aga näitas lõunaaega ja lisaks hakkas vihma sadama. Sestap
otsisime üles hea nimega restorani, mis eelmisel korral leidmata jäi.
Nii hea nimega, et turismiinfotöötaja oli naerust kõveras ja väga
üllatunud, et ongi olemas.
L'Assassin. Mõrvar.
Internetist loetu põhjal jäi eksikombel mulje kui keskmisest veidi
suuremast kohast, kuhu ka vahel mõni rokitraadikäristaja bänd mängima
mahub. Tegelikult oli see üsna tavaline, mitte rohkem kui 30
ruutmeetrise saaliga söögikoht. Taustaks mängiv muusika on seal aga
küll traadisem kui mujal ning piltlikult öeldes tajutava
tolmukrabinaga. See mulle meeldis.
Toit oli hea, 10 eurone lõunakomplekt teeb kõhu täis. Pearoana
lipsasid mu kõhtu talleribid mannaga. Jah, mannaga! Mind see asjaolu
ei üllatanud, sest olen ise mannaga soolast rooga teinud. Terava
maitsega püreesuppi, midagi ka lihakonserviga jne. Üllatas aga see, et
manna oli mõnusasti sõmer. Mina niimoodi ei oska. Teenindaja (oli vist
Venezuelast pärit), uuris, et kust me oleme. Ütlesime, et Eestist.
"Ah, c'est L'Europe!" oli mehel pilt selge.
Mis puudutab peldikuid, siis ärge oodake Pariisi söögikohtadest mingit
steriilsust või euronorme. Vähemalt vanades linnajagudes. Kui Mõrvaris
WC-ukse avasin, siis tundus, nagu külastaksin seda nõukogude ajal
mõnes Mustamäe 9-korruselise maja korteris või kehvapoolse sovhoosi
sööklas. Kitsas, tumepunaseks värvitud seintega ruumis vedelesid poti
kõrval maas kaks peaaegu tühja paberirulli. Värvikiht oli üsna
ebaühtlane. Tumepunased seinad muutsid ruumi hämaraks. Ega see
elektripirngi kuigi heledalt põlenud.
Teenindaja oli väga tänulik info eest, mis paberit puudutas. Mina olin
tänulik hea lõuna ja teeninduse eest.
Vihm jäi üle ja päikestki piilus. Jalutuskäik jätkus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar